Maasoojuspumbad

Kui oled põhimõttelise otsuse teinud maakütte kasuks, siis tasub end kurssi viia, milliseid võimalusi maasoojuse ammutamiseks on. Maasoojuspump kasutab soojusallikana maapinda, pinnase ülemisi kihte või lähedal asuvat veekogu ehk et selle kasutamiseks on vajalik sobiva madalatemperatuurilise soojusallika olemasolu.

Maasoojuse ammutamiseks on neli võimalust:

  1. maapind (horisontaalne või spiraalne maakollektor)
  2. soojuspuurauk ehk energiakaev (vertikaalne kinnine süsteem puuraukude baasil)
  3. põhjavesi (vertikaalne avatud süsteem puurkaevude baasil)
  4. veekogu (pinnavesi, veekollektor)

Soojus maapinnast — horisontaalne (või spiraalne) maakollektor

Suve jooksul salvestub maapinna ülemistesse kihtidesse päikeseenergia (ka vihmavee- ja maapinna lähedase õhu soojusenergia). Kollektori pikkus sõltub soojuspumba võimsusest, jäädes tavapäraselt suurusjärku 250–1000 m. Rusikareegli järgi vajab 1 m² eramu köetavat pinda vähemalt 3 m horisontaalset maakollektorit ja vähemalt 3,6 m² vaba maapinda. Seejuures on eelistatud niiske pinnas hea soojusjuhtivuse tõttu (seda lühem on ka maakollektori torustik), millele vastandub kuiv ja liivane pinnas.

Maakollektori torustik paigaldatakse 1–1,2 meetri sügavusele vahekaugusega 1 m. Torustik täidetakse külmumiskindla ringleva vedelikuga (külmakandja), millele ülekandunud maasoojusenergiat kasutatakse soojuspumba abil hoonete kütmiseks ja sooja tarbevee tootmiseks.

Näitan kõiki 5 tulemust